Blogist

Milleks üldse mesilasi pidada?

Kas poleks mitte silmapaistev kui saad üks hetk, kes teab mis põhjustel sa sinna sattunud oled, seltskonnas uhkeldada sellega, et sinu lemmikloomal on 3 paari jalgu ja ta oskab lennata ja, et tegelikkuses on neid lemmikuid sul kümneid kuni sadu tuhandeid. Tähelepanu ning küsivad silmapaarid on garanteeritud.

Vaatamata suurele hulgale isenditele on minu meelest mesilased palju lihtsamini peetavad, kui muud koduloomad. Algajana põhineb see arvamus alles esialgsetel tähelepanekutel, eks tõde selgub tulevikus. Kuid siiski, mesilindudega ei pea sa jalutamas käima, loomulikult võib seda proovida, kui sul õnnestub mõni jalutusrihma otsa saada, aga üldiselt pole nad selleks disainitud. Mesilasema aretajatele mõtteainest. Aega-ajalt peab neile süüa andma, kuid suure osa sellest suudavad nad ka ise hankida. Arsti juures ei pea nendega ka üldiselt käima. Mõningad pahalased küll kipuvad mesilasi tülitama, kuid õigete võtete kasutamisel saab seda kontrolli all hoida. Tavaliselt saavad nad päevad läbi õues ise hakkama. Sinu rolliks on neid imetleda, pakkuda ulualust ning kord-paar nädalas neile tuppa vaadata, ega seal suurt segadust ei ole ning veenduda kas neil ikka ruumi jagub.

Okei, tegelikult on see kõik kordades nüansirikkam, kuid miski ei ületa boonuseid, mis mesilaste pidamisega kaasnevad. Olgu selleks siis meeldivad aroomid vastukaaluks toas lebavale kassi liivakastile, ning meelehea kogutud mee näol. Lisaks on mesilastest palju kasu taimede tolmeldamisel, misläbi tõuseb erinevate viljade saagikus ning säilib elurikkus.
Kas mõnel teisel koduloomal on veel nii palju häid omadusi? Mulle hetkel ei meenu.

Järgmises postituses vaatame lähemalt, kes need mesilased täpsemalt on. Mis on nende elutegevuse moto ning millised on nende eluaseme sisustamise võimalused.

Lamavtaru või korpustaru

Selleks, et mesilasi pidada on neil tarvis pisut ruumi, kuhu nad oma pesa saaksid hakata ehitama. Aga milline see ruum olema peaks? Minule meenus enne mesindusega lähemalt tutvumist esimese ja ainsana pilt lapsepõlvest, kui mesilased elasid justkui vanaema kineskoobiga televiisori suurustes puidust kastides ning selle alumisest servast sisse-välja lendlesid. Tuleb välja, et need suured kastid võib ühisnimetajana kokku võtta, kui lamavtaru. Miks nimetatakse lamavtarusid just nõnda, seda ma täpselt järele uurinud ei ole, aga mulle on alati meeldinud mõelda, et see nimi tuleb sellest, et need tarud lihtsalt pikutavad aias muru sees, suud ammuli ja ootavad, millal mesilased neile otse kõhtu lendavad. Seega, enamasti on lamavtarud suhteliselt statsionaarsed, sest nad on rasked ja piisavalt suured ning keegi neid ringi lohistada ei jaksa. Kui eesmärk pole mesindust suurelt ette võtta ning soov on oma koduaeda lihtsalt mõne nostalgiahõngulise elemendiga rikastada, sobibki mesilasi pidada lamavtarus.

Kui tahta mesilasi lamavtarudesse majutada, on esimene väljakutse kõigepealt musklit punnitada, et tarul katus maha saada. Taru katused võivad olenevalt materjalist kaaluda 10 - 15 kg. Kui oled katuse maha saanud, komistad sa soojustuse otsa, mis on kärgede peale paigutatud mesilaste ületalve aitamiseks ning kevadel haudme soojas hoidmiseks. Kui oled tarud päranduseks saanud, võib selleks soojustuseks olla ka vanaema mõni vana kasukas. Kahjuks see mummidele enamasti selga ei istu või eelistavad moodsad mummid juba uusimaid trende. Kui ka see takistus on ületatud võib märgata juba ka kärjeraame. Lamavtarus käib kärgede lisamine horisontaalselt, üksteise kõrvale, ning lõputult seda teha ei saa sest seinad tulevad ette. Sellepärast on lamavtarud suure tootmisotstarbelise mesila jaoks ebamugavad - mesinik peab olema väga hoolas ja nutikas, et mesilased ruumipuuduses ei vaevleks ja suudaks tööd teha.

Lamavtarus on raskem ka hügieeni tagada - talve jooksul koguneb taru põhja mesilaste elutegevuse jääke, mida nimetatakse langetiseks ja mis on heaks elukeskkonnaks mitmesugustele haigustekitajatele ja kahjuritele. Selle koristamiseks ja taru desinfitseerimiseks on vaja raame tarus ükshaaval ühest küljest teise tõsta ja toimetada tuleb väga kitsastes tingimustes. Ainsad lamavtaru eelised, mis mulle pähe tulevad, ongi enamasti seotud just lamavtarule omase suure massiga - lamavtarud ei lähe reeglina ka tugeva müksamise peale ümber ja jäävad tormis oma paigale ning kindlasti on neid keerulisem ka varastada (jah, kahjuks tuleb ka sellistele asjadele mõelda). Tarude madal kuju ja suur mass ei tee neid ülemäära pirtsakaiks ka ebatasase maapinna koha pealt - nende raskuskese on madalamal. Siiski tuleks jälgida, et taru oleks enam-vähem loodis ja et taru lennuavaga külg oleks õige pisut madalamal kui tagumine pool - nii tuleb talvel kondenseerunud niiskus tarust paremini välja.

Palju mugavam alternatiiv lamavtarundusele on mesilased elama panna korpustesse. Korpustega toimetamine toimub tavaliselt vertikaalselt ehk need laotakse üksteise otsa vastavalt sellele, kui suure hooga pere areneb ja kui palju nad viitsivad nektarit koju tassida. Korpustesse ei maksa muidugi unustada ka kärjeraame lisada. Korpustarude eelis on see, et neid on teoreetiliselt võimalik lõputult üksteise otsa laduda, tekitades nii raame täis mesilaste korrusmaja. Vertikaalsuund on ka mesilastele pisut loomuomasem elukeskond. Looduses enamasti mummid elavadki püstistes ja õõnsates puutüvedes. Korpustaru paika seadmisel tuleb arvesse võtta ka füüsikareegleid - mida kõrgem taru, seda ebastabiilsem ta on. Erinevalt lamavtarust on korpustaru kevadine koristus hulga lihtsam - korpused tõstetakse langetisega põhja pealt ära ja pannakse uus puhas põhi asemele. Kõigi heade omaduste kõrval on korpustarul üks puudus mille peale võib-olla kohe ei oskagi tulla - kui taru liiga kõrgeks kasvab, on kõrgelt meega täitunud raamidega korpusi maha ja kõrgele tagasi tõsta raske, eriti lühematel mesinikel.

Kui kodu ümbruses sobivat asukohta mesilaste pidamiseks pole, aga soov mesindusega siiski tegeleda on vastupandamatu, siis jällegi korpused aitavad hädast välja. Nimelt on võimalik tegeleda ka rändmesindusega ning kui leiad mõne maaomaniku, kes lubab sul oma sumisejatega enda maal toimetada, pole eriline raskus korpuseid ühest kohast teise liigutada. Lamavatarusid juba naljalt kilomeetrite kaupa laiali ei tassi, veel vähem, kui pole suutnud tervet oma peret veenda mesindusega tegelema ja pead oma tarudega üksi toime tulema.

Kuna mulle isiklikult tundub ka korpustega majandamine mugavam ja loogilisem, siis mõnes järgnevas postituses kavatsen selle teema natuke põhjalikumalt läbi võtta. Kirjutan, millised korpused on olemas ja millised raamid nende sisse käivad.

Meisterdame ise suitsiku

Suitsikust

Suitsiku peamine eesmärk on toota, trummipõrin, suitsu. Suitsu läheb mesilastega toimetamisel tarvis selleks, et mesilased poleks nii altid oma kodu sissetungiva mesiniku eest kaitsma. Suitsikuga tossutamine aitab maskeerida mesilasperes levivat häireferomooni. See omakorda vähendab nõelata saamise võimalust. Suitsu märgates tekib mesilastel loomulik instinkt oma meepõied tulekahju kartuses mett täis süüa, sest kes teab, kui kaua tuleb ilma kärjekannudesse ladustatud tagavarata hakkama saada. Mett täis tagakehaga mesilasel on keerulisem ennast painutada ning astelt mesiniku naha sisse torgata. Seega - suitsiku kasutamine aitab vähendada mürgiseid kokkupõrkeid mesilaste ja mesiniku vahel.

Aastatega on tehtud väga head aretustööd ning kultuursemad mesilased on üldiselt rahulikumad ega kipu väga kallale tükkima. Kas mesilased teavad, et mesinikud neid talve hakul toidavad ja neil haigusi aitavad tõrjuda, kui nad selle eest meega maksavad, on raske öelda, sest info hankimine on keelebarjääri tõttu keeruline. Kui aga on tegemist mõne ägedama perekonnaga, on igatahes hea, kui mesinikul suitsik kaitseks kaasas on.

Suitsiku tööpõhimõte on suhteliselt lihtne. Väiksesse anumasse tuleb tekitada väike ilma leegita tulekolle, millele tuleb altpoolt õhku lõõtsa abil juurde suruda. Selle tulemusena väljub anuma ülemisest otsast suits.

Seega, suitsik koosneb anumast, selle kaanest, millel on suitsu juhtiv toru ja lõõtsast.

Mida läheb suitsiku valmistamiseks vaja?

Lihtsa suitsiku meisterdamiseks läheb vaja:

• Kahte väikest enam-vähem ühesuurust ja -paksust lauajuppi lõõtsa jaoks.
• Vedru lõõtsa lahti surumiseks. Selleks sobib näiteks vana vispel.
• Metallist hinge lõõtsa laudade omavaheliseks kinnitamiseks.
• Neli väikest kruvi hinge kinnitamiseks (või rohkem, oleneb, millise hinge valid).
• Nahajuppi lõõtsa jaoks.
• Väikseid puitliiste lõõtsa naha kinnitamiseks lõõtsa laudadele.
• Väikseid naelu liistude kinnitamiseks.
• Plekist anumat suitsiku kereks. Anumaks sobib mõni pisut paksemast plekist konservipurk. Ära kasuta anumaid, mis on sisaldanud ohtlikke aineid.
• Plekist kaant suitsiku anumale. Kaas peab olema nii paras, et see suitsikut kallutades pealt ära ei kukuks.
• Suitsu juhttoru suitsiku kaanele. Selleks sobib näiteks mõni remondist üle jäänud toruliitmik.
• Väiksem plekkpurk suitsiku anuma sisse, tuleaseme põhjaks.
• Kaks polti ning neli mutrit lõõtsa ja suitsiku anuma omavaheliseks kinnituseks. Kui soovid, võid kasutada ka seibe, minul neid vaja ei läinud.
  
  

Tööriistadest läheb üldiselt vaja:

• trelli
• metallipuuri
• puidupuuri
• kruvikeerajat
• kääre naha lõikamiseks
• markerit
• klambripüstolit
• klambreid klambripüstoli jaoks
• plekikääre
• Töökindaid pleki lõikamisel, et end mitte vigastada
  Sõltuvalt valmistatava suitsiku suurusest ja kasutatavatest materjalidest võib tarvilike tööriistade loetelu ja näiteks puuride suurus varieeruda. Tee nii nagu sulle õige tundub ja kui midagi untsu läheb, siis järgmine kord juba tead, mida arvesse võtta.
  

Suitsiku lõõtsa valmistamine

Kõigepealt alustame lõõtsa tegemisest.

1. Võta lauajupid ja ühenda need metallhingega nii, et lauajuppide vahele jääb pisike vahe.

   

2. Seejärel puuri ühe laua sisse auk, millest hakkab õhk lõõtsast anumasse liikuma.
3. Sellest õhuaugust ülespoole tee kaks auku poltide jaoks, mille abil saab lõõtsa anuma külge kinnitada.
   Hiljem tuleb nii õhuauk kui ka augud kinnituspoltide jaoks teha ka suitsiku keresse ja vaadata, et suitsiku kere ning lõõtsa augud kohakuti jääksid.

   

4. Kinnita vedru klambripüstoli abil lõõtsa laudade vahele.
   Vedru peab olema piisavalt tugev, mis jõuab lõõtsa pärast kokku surumist uuesti lahti lükata. Mina kasutasin enda lõõtsa valmistamisel vedruks vana visplit, mis osutus väikese lõõtsa jaoks täiesti sobilikuks.

   

5. Kinnita lõõtsalaudadele kinnituspoldid suunaga lõõtsa seest väljapoole. Väljastpoolt lõõtsa fikseeri poldid mutritega.
6. Selleks, et lõõtsaga saaks suitsikusse õhku puhuda, tuleb lõõtsa laudadele kinnitada nahkkate. Hädapärast võib kasutada naha asemel mõnda muud õhku mitteläbilaskvat ja kuumuskindlat riiet. Lõõtsanaha väljamõõtmiseks aseta vedruga ühendatud lõõtsalauad nahale, avatud pool allapoole ja hing ülespoole ning märgi markeriga nahale lõõtsa kontuurid. Märgitud osast moodustub lõõtsa pealmine pool. Seejärel, ilma et tõstaksid lõõtsa nahalt üles, keera lõõtsalauad nahale külili ja märgi selle kontuurid nahale - sellest kontuurist moodustub lõõtsa üks külg. Seejärel keera lõõts püsti ja märgi kontuurid - sellest kontuurist moodustub lõõtsa põhi. Siis tõsta lõõtsalauad esimesele kontuurile, mille sa nahale märkisid ja korda kontuuride märkimist keskosast teisele poole. Lõpptulemusena moodustub nahale umbes selline kujund nagu on näidatud alloleval pildil. Põhi on ülekattega.
7. Lõika kääridega nahast lõõts välja.

   

8. Kinnita lõõtsa nahk mööda lõõtsalaudade servasid klambripüstoliga.

   

9. Selleks, et lõõtsa külgede vahelt võimalikult vähe õhku välja tuleks ja kogu lõõtsas olev õhk surutaks lõõtsast välja ainult õhuaugu kaudu, paigalda lõõtsa laudadele naha kindlamaks kinnitamiseks liistud. Liistude kinnitamiseks võid kasutada väikeseid liistunaelu.
   

Suitsiku kere valmistamine

Nüüd valmistame suitsiku kere.

1. Võta plekkpurk, mille oled valinud suitsiku kereks ning puuri sellesse metallipuuriga augud, mis on kohakuti lõõtsas oleva kolme auguga.

   

2. Võta lõõts, millele on kinnitatud juba poldid, aseta selle poldid suitsiku anuma poldiaukudesse ning kinnita see mutrite abil seestpoolt plekkpurgi külge. Võta poltide pikkuse valimisel arvesse, et hiljem suitsiku põhja paigaldatav sõel peab poltide otstest vabalt mööda mahtuma.

   

3. Selleks, et õhk tulekoldele altpoolt kergemini ligi pääseks ja õhuauk ei ummistuks, peab tulekolle olema suitsiku allosas asuvast õhuaugust veidi kõrgemal. Selleks saab suitsiku anuma põhja asetada kõrgema sõela, mille peale tulekolle tehakse. Nii toidab lõõtsast tulev õhk tulekollet altpoolt. Sõela võib teha mõnes teisest, pisut väiksemast plekkpurgist, mis mahub suitsiku anuma sisse. Kõigepealt puuri metallipuuriga sõelaks mõeldud plekkpurgi põhja augud, mis lubaksid õhul tulekoldele ligi pääseda.

   

4. Lõika plekikääridega sõelaks mõeldud plekkpurk nii madalaks, et see oleks pisut kõrgem suitsiku anumasse puuritud õhuaugu kõrgusest. Ettevaatust, plekk on väga terav! Soovitan pleki lõikamisel kasutada töökindaid, et mitte end vigastada.
5. Lõika ära sõela see külg, mis jääb suitsiku õhuava poole. Kõige lihtsam on lõigata sinna kaar nagu on näidatud alloleval pildil. Juhin tähelepanu sellele, et pilt natukene petab - pildilt paistab nagu sõel oleks pisut madalam kui suitsiku õhuauk, aga nii see siiski pole ja õhuauk jääb tegelikkuses sõela alla. Samuti paistab ülaloleval pildil justkui jääksid suitsiku sees olevad poldi otsad sõelale ette. Tegelikkuses on suitsikus on ruumi piisavalt, et sõela saab sealt vabalt eemaldada.

   

   

6. Nüüd jääb üle veel ainult kaane sisse paras auk tekitada ning kinnitada otsik. Mina kasutasin suitsiku kaaneks vesilahustuva mittemürgise värvi purgi kaant, mis sobis tagurpidi asetatuna täpselt minu suitsiku anumale paraja tihedusega kaaneks. Augu tegemiseks kasuta kas sobiva suurusega puuri või siis ettepuuritud auk suuremaks plekikääride abil.
7. Paigalda kaanele suitsutoru. Mina kasutasin suitsutoruks vana messingust torupõlve.

   

8. Paigalda suitsutoruga suitsiku kaas anuma peale ja sinu uhke, omanäoline ja täiesti ise tehtud suitsik ongi valmis!

   

Suitsiku kasutamisest

Suitsikus võib hõõgmaterjalina kasutada pehkinud puidu tükke, põhku, põhupelleteid, kuivi männiokkaid või lihtsalt kuiva heina. Selle kohta, mis see parim materjal suitsikus kasutamiseks on, ühte, õiget ja kindlat reeglit ei ole - igal mesinikul on oma eelistus, mis on kujunenud kogemusega. Ainukesed reeglid, mis kehtivad, on, et kasutatav materjal peaks olema võimalikult looduslähedane ja mitte põlema intensiivse leegiga ning et tekkiv suits ei tohi olla kuum, sest kuum suits võib mesilastele halvasti mõjuda. Suitsu kuumust saab katsetada, kui seda suitsiku otsikust ettevaatlikult käe seljale puhuda. Tark mesinik asetab muidugi käe kõigepealt suitsikust kaugemale ja siis liigutab järjest lähemale, et mitte ootamatult kõrvetada saada. Kui suitsikust tulev suits tundub leige, on see täpselt paras.

Hea mõte on suitsikusse küttematerjali peale panna märga või värsket rohtu, mis takistavad suitsiku lõõtsutamisel süte ja sädemete lendumist ja tarru sattumist.

Pane tähele, et suitsikusse tuleb tuli teha alati enne, kui mesiniku kaitsevõrgu pähe paned. Tule tegemisel on sädemete lendumise ja ootamatu leegi tekkimise oht suur ning mesinikuülikonna peakatte võrk võib juhuslikust sädemest süttida ning palju pahandust tekitada. Tõmba peakate pähe alles siis, kui suitsikul on kaas peal ja oled kindel, et suitsiku torust sädemeid ei lendu.

Head katsetamist!